Miks ma ei õppinud žurnalistiks?

 Hetkeemotsiooni ajel heitunud meelest tahaks kirjutada lühikestest jalgedest, väikestest prillidest ja lühikesest mälust, aga see on alles 2013 aasta numbri-plaanis…

Tean juba mitut klassikalise teadusväljundi juhtumit, kus millegipärast  igno`takse noort annet. Okey: meil pole veel erilist akadeemilist credit`i, aga camoon kuidas see siis tekib?

Aga võimalik ka et ei ignota! Me pole tankistid ~ kehtestame end vääri radu pidi. Seda, et oled hip` ei pruugita teada;  See, et silma jääd, ei tähenda muuseumitöötajatele midagi; Taipamine, et vaid su kass sind mõistab, on märk recluusest rumalusest.

Võiks olla veenev virtuaalne märge (žurnalistikas on  andmebaas veebis, mis määrab ära nime ning uurimis-ained), sest nagu: gimme a chance! ma pole ju surnud, isegi Tallinna Ülikoolis mitte<!